Jahindus

Metssiga

Jahihooaeg: Terve aasta

Pildiotsingu metssiga tulemus

Metssiga on Euroopas laialt levinud, puududes Inglismaal ja enamikus Skandinaavias. Neid leidub veel Aafrika ja Aasia lõunaosas. Eesti alale on ta viimast korda sisse rännanud selle sajandi alguses, olles siin oma levila põhjapiiril. Täielikult puudus ta siin 17. – 19. sajandil valitsenud külmemal perioodil. Ta on kiilja kehakujuga: keha eesosa on kõrgem ja tugevam kui tagaosa. Ninamik on tal tugeva tundliku kärsaga, mis aitab tal toitu leida ja maa alt kätte saada. Karvkate on mustjaspruunist hallikaspruunini. Turjal on neil tugevad harjased. Põrsastel on kollakaspruunid pikitriibud. Need kaovad neljandal elukuul. Iseloomulik on see, et silmahambad on hästi arenenud ja kasvavad isasloomadel kogu elu jooksul. Need on nn. seakihvad. Isasloomadel on samuti arenenud sidekoeline küljekilp roiete piirkonnas. See on oluline rivaalidega võitlemisel, sest ta kaitseb siseelundeid vastase kihvalöökide eest. Kaaluvad metssead paarsada kilogrammi.

Elavad tüüpiliselt tihedates niisketes tihnikutes: leht- ja segametsades, veekogude kallastel, sooservades jne. Ringi liiguvad emasloomad ja pojad koos, kuldid üksikult. Aktiivsed on nad peamiselt videvikus ja öösel, talvel võivad ka päeval ringi liikuda.

Metssead on tüüpilised kõigesööjad, kes toituvad nii taimede maapealsetest (kevadel ja suvel) kui ka maa alustest (aastaringselt) osadest. Peale selle söövad nad veel putukaid ja nende vastseid, linnumune ja -poegi, vihmausse, raibet jne. Toidupuuduse korral võib neil esineda ka kannibalismi.

Jooksuaeg on neil tavaliselt üks kord aastas novembris detsembris. Pojad sünnivad peale 18…20 nädalast tiinust märtsis või mais. (Jooksuaeg võib neil veel korduda kevadel, sellisel juhul sünnivad pojad augustis septembris). Poegi on 4…12 (juhul kui poegib eelmisel aastal sündinud loom, siis mitte üle 3…4). Sünnivad põrsad hästi ettevalmistatud pesas, kuhu nad jäävad nädalaks ajaks. Imetatakse poegi umbes 3…4 kuud, misjärel nad lähevad üle täielikult looduslikule toidule. Suguküpsus saabub tavaliselt 20 kuu vanuselt. Eluiga võib ulatuda 25 aastani, kuid tavaliselt ei ületa kümmet aastat.

Vaenlasteks on metssigadele suurkiskjad nagu hundid ja karud. Poegadele on ohtlik ka ilves. Metssiga on Eestis tavaline jahioom.

Metssiga (jahikoer)

Jahihooaeg: oktoober – märts
Pildiotsingu metssiga tulemus

Põder

Jahihooaeg: 15. september – 15. detsember

Pildiotsingu põder tulemus

Põder on hirvlaste sugukonna suurim esindaja ja meie metsade suurim loom. Ta on pikkade jäsemete ja laiade sõrgadega, iseloomulikud on ka pikk ülamokk (seetõttu näib nina kongus) ning kuni 40 cm pikkune habe lõua all. Õlakõrgus (190cm) ületab pikimate meeste pikkuse ning täiskasvanud põdrapulli kaal võib olla võrdne 10 mehe kaaluga (600 kg). Labidakujulised sarved ehivad ainult põdrapullide pead.

Vaatamata oma suurele jõule on põder suhteliselt vagur loom, mis on võimaldanud neid isegi ratsa- ja veoloomadena kasutada. Suur loom toitub ainult taimedest, süües suvel 30…40 kg ja talvel 15…20 kg rohtu, lehti ning puuoksi päevas. Männi- ja kuusekoorega maiustades võib põder metsale palju kahju teha. Rootslased taipasid, et põder ei koori puid mitte alati nälja pärast, vaid tal on puudus mitmetest ainetest. Kui panna metsa ulukite söögikohta soolasegu (sool, fosforhape, lubi, parkaine), siis kahjustab põder metsapuid palju vähem.

Eesti metsades elab enam kui 10 000 põtra. Jahimeeste saagiks langeb aastas keskmiselt 2000 põtra. Vanasti ütlesid jahimehed, et kui lähed karujahile, pane säng valmis, aga kui põdrajahile, siis puusärk. Tõsi, üks jalahoop võib olla juba surmav. Kuid enne rünnakut lingutab põder kõrvu ning põtkib jalaga pinnast üles. See on kindel signaal, et tuleb jooksu panna. Võib olla kindel, et põder ei viitsi vaenlast jälitama hakata. Ohtlikud võivad põdrad olla pulmade ajal augusti lõpul, septembri alguses. Sel ajal kostub metsast põdarapulli mörisev soig.

Põdraema kannab vasikat 8 kuud ja toob aprilli lõpul või mai alguses ilmale ühe, harva kaks vasikat. Vastsündinult kaaluvad vasikad 6…15 kg ja on kaetud heleda titekarvaga. Kuid nad kasvavad ruttu, võttes ööpäevaga kaalus juurde kuni 2 kg. Metsast leitud ja koju viidud põdravasika saatus on tavaliselt kurb. Nad harjuvad inimese hoolitsusega ega ole võimelised vabas looduses elama. Vangistuses aga kipuvad täiskasvanud loomad sarvede või sõralöögi abil inimesega suhteid selgitada. Põdra vaenlasteks on hunt ja karu. Eluiga ületab looduses harva 15 aastat. Põdra vanust loetakse aastaringide järgi hambast tehtud lihvil: talvel moodustunud lubisoolarõngad on kitsamad kui suvised. Põder on ilus loom. Kohtumine võimsa põdraga metsaserval on elamus igaühele.

Sokk

Jahihooaeg: juuni – detsember

Pildiotsingu metskits tulemus

Metskits on meie metsade üks ilusamaid ja graatsilisemaid loomi. Ta on sihvaka keha, peente jalgade ja saleda kehaga. Metskitse saba ümbritseb valge ala, mida nimetatakse sabapeegliks. Isasloomad kannavad suurema osa aastast sarvi ning võivad kaaluda kuni 35 kg, emased on väiksemad.

Metskits on levinud peaaegu kogu Euroopas. Elupaigana eelistab põldudevahelisi metsatukki ja metsaservi, vältides suuri metsi. Seetõttu on ka nende arvukus näiteks Alutaguse põlistes metsades olnud alati madal, samas kui see mujal Eestis on enamasti üsna kõrge olnud.

Jooksuaja saabudes juunis-juulis muutuvad sokud rahutuks ja kaotavad kitsi jälitades oma tavalise ettevaatlikuse. Sel ajal võib metsas kuulda sokkude koera haugatusele sarnanevaid möiratusi ja kitsede piiksuvat häälitsust. Sokkude vahel toimuvad ka ägedad võitlused, mis võivad mõnikord lõppeda ühe või mõlema soku haavamise või isegi surmaga, kuid enamasti piirdutakse siiski vaid jõudemonstratsiooniga. Võitluseks läheb vaid võrdsete vastaste vahel.

Mai lõpus sünnivad kitsel 1…3 hästiarenenud talle. Vastsündinud talled jäävad oma sünnipaika nädalaks ajaks lamama. Kui neile metsas käies peale sattuda ei püüagi nad põgeneda, sest põgenemisinstinkt pole neil veel arenenud. Nädala aja pärast hakkavad talled juba koos emaga ringi liikuma.

Metskits on taimtoiduline, toitudes rohttaimedest ning puude ja põõsaste okstest, võrsetest. Ei põlga ära ka samblaid ja samblikke. Peamised vaenlased on hundid, ilvesed ja hulkuvad koerad. Noorloomadele võib ohtlikuks osutuda ka rebane. Palju metskitsetallesid hukub ka heinakoristustööde ajal vikatite ees. Metskits on ka väga vastuvõtlik mitmetele haigustele. Eestis on metskits suhteliselt arvukas jahiloom.

Kits, tall

Jahihooaeg: september – detsember

Pildiotsingu metskits tulemus

Metskits on meie metsade üks ilusamaid ja graatsilisemaid loomi. Ta on sihvaka keha, peente jalgade ja saleda kehaga. Metskitse saba ümbritseb valge ala, mida nimetatakse sabapeegliks. Isasloomad kannavad suurema osa aastast sarvi ning võivad kaaluda kuni 35 kg, emased on väiksemad.

Metskits on levinud peaaegu kogu Euroopas. Elupaigana eelistab põldudevahelisi metsatukki ja metsaservi, vältides suuri metsi. Seetõttu on ka nende arvukus näiteks Alutaguse põlistes metsades olnud alati madal, samas kui see mujal Eestis on enamasti üsna kõrge olnud.

Jooksuaja saabudes juunis-juulis muutuvad sokud rahutuks ja kaotavad kitsi jälitades oma tavalise ettevaatlikuse. Sel ajal võib metsas kuulda sokkude koera haugatusele sarnanevaid möiratusi ja kitsede piiksuvat häälitsust. Sokkude vahel toimuvad ka ägedad võitlused, mis võivad mõnikord lõppeda ühe või mõlema soku haavamise või isegi surmaga, kuid enamasti piirdutakse siiski vaid jõudemonstratsiooniga. Võitluseks läheb vaid võrdsete vastaste vahel.

Mai lõpus sünnivad kitsel 1…3 hästiarenenud talle. Vastsündinud talled jäävad oma sünnipaika nädalaks ajaks lamama. Kui neile metsas käies peale sattuda ei püüagi nad põgeneda, sest põgenemisinstinkt pole neil veel arenenud. Nädala aja pärast hakkavad talled juba koos emaga ringi liikuma.

Metskits on taimtoiduline, toitudes rohttaimedest ning puude ja põõsaste okstest, võrsetest. Ei põlga ära ka samblaid ja samblikke. Peamised vaenlased on hundid, ilvesed ja hulkuvad koerad. Noorloomadele võib ohtlikuks osutuda ka rebane. Palju metskitsetallesid hukub ka heinakoristustööde ajal vikatite ees. Metskits on ka väga vastuvõtlik mitmetele haigustele. Eestis on metskits suhteliselt arvukas jahiloom.

Punahirv

Jahihooaeg: september – jaanuar

Pildiotsingu punahirv tulemus

Punahirv on maailmas väga laialt levinud liik. Tema looduslik levila hõlmab pea kogu põhjapoolkera. Peale selle on teda introdutseeritud veel ka mitmele poole mujale (N: Austraaliasse, Argentiinasse jne.). Eestis on levinud alamliik Euroopa punahirv. Ta on kogu aeg olnud meie aladel väikesearvuline ning jahedamatel kliimaperioodidel täiesti puudunud. Teda on korduvalt asustatud Abrukale, Hiiumaale, Saaremaale. Vähesel määral on ta Eestisse asunud ka Lätist. Kaasajal on ta sagedasem just Eesti läänesaartel.

Punahirv on metskitsest suurem, kuid põdrast väiksem. Karvastiku värvus on suvel roostepruun, talvel hallikaspruun. Noortel on kasukas valgetäpiline. Saba ümber on valge laik nn. “sabapeegel”.

Elada eelistavad punahirved rikka alusmetsa ja lagendikega segametsi, milles on lagedaid kohti. Nad on paikse ja reeglina peidulise eluviisiga. Territooriumit märgistavad nad lõhnaga ning sarvede ja sõrgadega kraapides. Isasloomad elavad üksikult, emasloomad moodustavad koos järglastega väikeseid salku. Toituvad nad rohttaimedest ja puude okstest (eriti talvel). Veel söövad nad meelsasti veetaimi.

Jooksuaeg on neil septembris…oktoobris. Sel perioodil korraldavad isasloomad duelle nii möirgamses kui ka otsese võitlusega. Tugevamad isasloomad koondavad enda ümber emastest haaremi. Tiinus kestab punahirvedel kaheksa kuud. Seejärel sünnib tavaliselt üks (harva ka kaks) valgetäpilist, hästi arenenud vasikat. Vasikas suudab emasloomale juba nädala aja vanuselt järgneda. Rohtu hakkavad nad piima kõrvale proovima juba kuu aja vanuselt kuid jätkavad siiki imemist sügiseni. Sügisel kaovad ka noorte karvastikust valged täpid. Iseseisvuvad noored kaheaastaselt ja saavutavad kolmeaastaselt juba suguküpsuse. Isasloomad hakkavad aktiivselt sigimises osalema siiski mõnevõrra hiljem. Elavad punahirved tavaliselt 10 erandlikult ka kuni 25 aasta vanuseks. Vaenlasteks on neile hundid ja teised suuremad kiskjad. Eestis on lubatud neile ka jahti pidada.

Hunt

Jahihooaeg: november – veebruar

Pildiotsingu hunt tulemus

Hunti võib välimuselt kergesti pidada suureks koeraks. Oma lihaselise keha, jõuliste jalgade ja võimsete lõugadega sarnaneb ta idaeuroopa lambakoeraga. Erinevalt koerast ei hoia võsavillemi saba kunagi rõngasse ja hundi jälg on koera omaga võrreldes kitsam ning pikem. Mõistatustes ja muinasjuttudes on hunt olnud ikka tark, julge ja vastupidav metselanik. Nendele omadustele võiks veel lisada kiiruse ja tugevuse. Näiteks võib hunt hambus ära viia terve lamba.

Hunti võib Eestis kohata varjulistes metsades, rabades ja võsastikes ning aastaid tagasi oli hunt levinud kogu põhjapoolkeral, välja arvatud Aafrikas ja igilume- ja jääga kaetud aladel.

Praeguseks on tema arvukus kahanenud Põhja-Ameerikas ja Lääne-Euroopas. Talvel elavad hundid kindlal maa-alal, mille piire pidevalt kontrollitakse ja märgistatakse kutsumata külaliste eest. Suurtele sõralistele peetakse jahti terve karjaga. Ajujahi taktika kasutamisel on osa karja liikmetest jälitaja rollis, teine osa aga varitseb parajat hetke ründamiseks. Hundi saakloomade hulka kuuluvad veel jänesed, temast väiksemad kiskjad, sageli ka konnad, hiired, putukad ja linnumunad. Hundikari suudab maha murda ka karu.

Poegade kasvatamisega tegelevad isa- ja emahunt koos. Pesa rajatakse varjulisse, raskest ligipääsetavasse kohta veekogu lähedale. 2…9 mustjaspruuni kutsikat sünnib aprilli alguses. Lisaks piimale toidetakse poegi ka poolseeditud lihaga, mille vanemad pesa juures välja oksendavad. Suve algul hakatakse pesasse tooma ka elustoitu, et pojad saaksid keerulist saagipüüdmist ja murdmist harjutada.

Kindlasti on tuttav selline mõte, et hunt on metsa sanitar, kes kütib haigeid või vigaseid loomi ning piirab näriliste ja sõraliste arvukust.

Inimesel oleks hundilt õppida julgust ja vastupidavust, eks ütle vanasõnagi: “Julge hundi rind on rasvane”.

 šaakal

Jahihooaeg: november – veebruar

Pildiotsingu saakal tulemus

Šaakal meenutab välimuselt koioti või väikest hundi. Harilik šaakal meenutab hunti, aga on väiksem ja kergem, tal on proportsionaalselt lühemad jalad, piklikum torso ja lühem saba. Harilik šaakal on keskmise suurusega koerlane. Tema tüvepikkus on 71–85 cm, saba pikkus 20–36 cm, õlakõrgus 45–50 cm, mass 7–13 kg. Karvastik on liivakarva, silmatorkavalt ruuge ja musta varjundiga. Saba on punakaspruun, musta tipuga. Saba on sirgem, lühem ja kohevam kui huntidel. Iirised on heledad või tumepruunid. Emasloomadel on viis paari nisasid. Erinevalt teistest šaakalitest suudavad harilikud šaakalid kihvu paljastada.

Šaakal elab tasandikel tihedas põõsastikus või roostikus jõgede, järvede või mere lähedal. Tihti elab ta inimasulate läheduses. Redupaigana kasutab ta looduslikke süvendeid ja kividevahelisi lõhesid, mõnikord mägra, rebase või kähriku urge. Harvem kaabib ta endale ise uru. Tema elupaigani viivad tavaliselt hästi märgatavad sissetallatud rajad.

Šaakalid on paiksed loomad. Nad ei soorita ka hooajalisi rändeid. Siiski lähevad nad vahel oma põhilisest elukohast toitu otsides kaugele ja ilmuvad kohtadesse, kus on massiliselt hukkunud kariloomi või uluksõralisi.

Enne jahile minekut laseb ta kuuldavale valju ulgumise, mis meenutab kõrget kiunuvat hala. Sellega ühinevad kohe kõik teised läheduses viibivad šaakalid. Ulguma ajavad neid ka muud ärritajad, näiteks kirikukellade helin või sireenid. Jahti peab ta tavaliselt üksi või kahekaupa, harvem salgaga. Šaakal hiilib ohvri ligi ja haarab selle, aga kahekesi jahti pidades ajab ta saaki jahikaaslasele ette. Seal, kus leidub suurkiskjaid, liiguvad šaakalid nende kannul, et nende murtud saagist osa saada. Saaki otsiv šaakal liigub sörkides ja peatub sageli, et haista õhku ja kuulatada.

Šaakal on kõigesööja. Ta eelistab pisiimetajaid ja linde süüa, aga ta püüab ka sisalike, usse, konni, uimaseid kalu, rohutirtse, mardikaid ja teisi putukaid, tigusid jne, samuti raipeid ja suurkiskjate saagijäänuseid. Külade läheduses näppab ta kanu, talvel talvituvaid veelinde aga neid saab ta kätte ainult siis, kui veekogud on kinni külmunud.

Šaakal moodustab paare kogu eluks. Isasloom osaleb nii uru kaevamises kui ka pesakonna kasvatamises.

Jooksuaeg kestab jaanuari lõpust veebruarini, isegi märtsini.

Tiinus kestab 60–63 päeva. Kutsikad sünnivad märtsi lõpust mai lõpuni. Neid on 4–6, harva kuni 8. Emasloom imetab neid paar-kolm kuud, aga juba paari-kolme nädala vanustena hakkab ema neile andma poolseedunud liha. Pojad iseseisvuvad juba sügisel. Suguküpseks saavad emased 1, isased 2 aasta vanuselt. Šaakal võib elada kuni 12–14 aastat.

Ilves (va kutsikatega emailves)

Jahihooaeg: detsember – veebruar

Pildiotsingu ilves tulemus

Ilves on meie metsade ainukene kaslane. Kodukassiga on tal siiski vähe ühist. Ilves on kõrgete jalgadega ja ümara peaga. Kõrvade otsas on tal musta otsaga karvatutid. Käppadel on tal nagu kassidel ikka sissetõmmatavad küünised. Talvel on käpad täiesti karvadega kaetud muutes niimoodi kergemaks lumes liikumise. Ilves on suur loom, kes kaalub kuni 25 kilo. Karvastik on tal tihe ja moodustab näol omapärase helehalli põskhabeme. Värvus võib ilvestel varieeruda punakaspruunist helehallini, mille peal on tumedad tähnid. Kõhupoolt on ilvesed tavaliselt valged.

Ilvesed eelistavad elada tihedates okasmetsapadrikutes aga ka tiheda risuga segametsades. Ilvesed elavad enamasti üksikult ja ainult sigimise ning poegade kasvatamise ajal on emas ja isasloomad koos. Näha ei ole ilvest lihtne, sest ta on väga varjatud eluviisiga ja liigub peamiselt videvikus ja öösel. Talvel on aga lihtne tema tegevust uurida jälgede järgi. Need on tal ümarad ja neil ei ole tavaliselt näha küünte poolt tekitatud auke.

Jooksuaeg on ilvestel veebruaris – märtsis. Pojad sünnivad aprillis või mais. Poegivad ilvesed varjatud kohas puujuurte all või mõnes urus. Pesa kujutab endast sageli vooderdamata lohku. Pojad on sündides pimedad. Silmad tulevad ilvestele pähe kahe nädala vanuselt. Piima imevad pojad kahe – kolme kuu vanuseni. Pesa jäetakse maha pärast seda, kui noored hakkavad koos emaga jahil käima. Emasloomad viibivad koos poegadega esimese eluaasta lõpuni.

Ilvesed söövad kõike, mis liigub ja millest jõud üle käib. Ilvesed elavad paarikümne aasta vanuseks.

Kunagi olid ilvesed levinud kõikjal üle põhjapoolkera kuid nüüdseks on nad paljudes Euroopa riikides inimese poolt hävitatud. Eestis on neid aga veel küllaltki palju (peaaegu tuhat) ja seetõttu on meil isegi lubatud neid küttida.

 

Karu (va poegadele emakarule)

Jahihooaeg: august-oktoober

Pildiotsingu karu tulemus

Karu on kõigile hästi tuntud loom. Ta on suur, massiivne, hele- kuni tumepruuni karvaga. Saba on tal lühike ja karvade sisse peitunud.Poegadel on kaela ümber valge krae, mis vahetevahel on säilinud ka vanaloomadel. Karule on iseloomulik see, et ta kõnnib talla peal. Selle poolest sarnaneb ta inimesega. Hambad on tal nürid nagu kõigil, kes söövad nii taimset kui ka loomset toitu. Karu on Eesti mandriosal küllaltki tavaline loom, kelle arvukus on käesoleva sajandi jooksul tunduvalt suurenenud, ulatudes kaasajal rohkem kui viiesaja isendini.

Karud eelistavad elada suurtes metsades, milles on tuule poolt mahalangetatud puid ja milles leidub rabalaike. Karud liiguvad ringi peamiselt videvikus ja öösel, harva päeval. Päeva ajal nad tavaliselt magavad kuskil kõrge heina sees või mõnes muus varjulises kohas, kus neid ei segata. Seetõttu ei ole elusat karu looduses just kerge kohata. Karu nägemise looduses teeb veel raskeks ka see, et inimese juuresolekust märgates eelistavad nad eemale minna.

Talve veedavad karud taliuinakus. See kestab novembrist märtsi või aprillini. Sel ajal on neil kehatemperatuur natuke madalam kui tavaliselt ja ka ainevahetus aeglustub.

Karud söövad peamiselt mitmesuguseid taimi ja nende seemneid ning marju. Ära ei ütle nad ka putukatest ja nende vastsetest. Elusaid loomi tapavad karud suhteliselt harva eelistades värskele lihale kergelt roiskunut. Hea meelega söövad karud mett.

Innaaeg on pruunkarudel aprillist juulini. Pojad sünnivad emaslooma taliuinaku ajal jaanuaris. Tavaliselt on karul korraga üks või kaks, harva kuni viis poega. Pojad on algul täiesti abitud ja suudavad ennast vaid nisadeni vedada ning piima imema hakata. Silmad avanevad poegadel kuu aja vanuselt ning neid imetatakse neli – viis kuud. Pojad on emaslooma hoole all kolmanda eluaastani, peale mida nad saavad iseseisvaks. Karud elavad kuni viiekümne aasta vanuseks. Ainsaks vaenlaseks on karule inimene. Ka Eestis on lubatud erilubade alusel karudele jahti pidada.

Hallhüljes

Jahihooaeg: 15. aprill – detsember

Pildiotsingu hallhüljes tulemus

Hallhüljes on Läänemere suurim imetaja. Karvkatte värvus isastel on seljapoolt tavaliselt pruunikashall, suurte tumedate laikudega. Emased on üldiselt heledamat tooni. Täiskasvanud isaslooma pikus on üle 2 meetri ja kaal kuni 300 kilo. Emasloomad on väisemad. Selliste mõõtmeteda ongi hallhüljes teenitult Läänemere suurim püsiasukas.

Looduses on teda näinud vähesed, kuna tema elupaikadeks on mere ulguosad. Peale läänemere võib teda kohata ka Atlandi ookeani kirde- ja loodeosas. Hallhüljes toitub peamiselt kaladest (tursk, lest, lõhilased, heeringlased), süües neid teinekord ka kalameeste võrkudest ning on juhtunud, et loom on end einestamise ajal võrku kinni mässinud ning lämbub. Kalade kõrval sööb ta ka veel mereselgrootuid ja taimi.

Pojad sünnivad hallhülgel veebruari lõpus – märtsis, tavaliselt sünnib üks poeg. Algul on pojad väga abitud, ei oska isegi ujuda ning ilma vanema abita hukkuks kindlalt.

Hallhüljest ohustab eelkõige elukeskkonna reostumine – toiduahela lõpplülina kuhjuvad temasse praktiliseld kõik elukeskkonna mürgid. Küttimine hallhülge populatsiooni eriti ei mõjuta, seda enam, et hallhüljes on endiselt looduskaitse all.

Kobras

Jahihooaeg: august – 15. aprill

Pildiotsingu kobras tulemus

Kogu loomariigis pole midagi võrdset kopra ehitustegevusele. On avaldatud ka arvamust, et kas mitte kopralt ei õppinud inimene kanalite kaevamist ja tammide ehitamist.

Kobras on Eesti suurim näriline: pikkust kuni üks meeter ja kaalu kuni 30 kilo. Kopra karvastiku värvus varieerub helepruunist mustani (eristatav on kare pealiskarv ja pehme ning tihe aluskarv). Koprale on iseloomulik lame saba, mis on kaetud sarvsoomuste ja lühikeste hajusate karvadega. Üheks omapäraks, mis eristab kobrast teistest imetajatest on see, et tema tagajala teise varba küünis on lõhestunud kaheks ja kannab “sugemisküünise” nime. Sellega ta justkui kammiks oma kasukat. Oma kasuka eest hoolitsemisele kulutab kobras söömisega võrdselt aega.

Eelmise sajandi keskel hävitati kobras Eesti aladelt. Taasasustati ta siia 1957.a. ja ta levis ka ise sama aja paiku Pihkva poolt. Elupaigana eelistab kobras aeglase vooluga veekogusid, mille kaldal peab kasvama lehtpuid. Neile veekogudele ehitab ta veetaseme tõstmiseks enda langetatud puudest ja mudast tugevaid tamme, tekitades sellega sageli kahju ümbritsevale loodusele.

Koprad ehitavad kas okstest kuhilpesa või kraabivad järsu kaldanõlva sisse uru. Pesa suue on alati allpool veepinda ja seetõttu on õhk kopra pesas sumbunud. Ühes pesas elavad koos tavaliselt vanaloomad ning eelmise ja üle-eelmise aasta pojad. Pesaterritooriumi märgistavad koprad anaalnäärmete nõrega.

Kobras on eranditult taimtoiduline süües suvel rohttaimi (nõges, pilliroog, angervaks, vaarikas jne.) ning talvel lehtpuude koort ja noori oksi. Et pääseda ligi puude noortele okstele, mis tavaliselt asuvad puu ladvaosas langetab ta neid oma tugevate, peitlitaoliste ja pidevalt kasvavate hammaste abil.

Tiinus kestab kobrastel 3,5 kuud ja pojad sünnivad mais või juunis. Pesakonnas on tavaliselt 1…4 hästi arenenud poega. Pojad suudavad juba paari päeva vanuselt ujuda. Iseseisvuvad noored teisel eluaastal ja suguküpseteks saavad kolmandal aastal. Maksimaalne eluiga on neil 15…20 aastat.

Vaenlasteks on koprale kõik suurkiskjad ja inimene. Tabada ei ole teda aga kerge, sest kui üks kobras on vaenlast märganud, siis annab ta sellest teistele sabalöögiga vastu vett teada. Selliselt väheneb vaenlasel võimalus kobrast ootamatult rünnata.

Mäger

Jahihooaeg: september – veebruar

Pildiotsingu mäger tulemus

Mäger on keskmise koera suurune, jässaka ning eespool aheneva kehaga metsaelanik. Tema iseloomuliku välimuse (tumedam alapool ja heledam ülapool ning silmi läbiv must jutt) tõttu tunneks teda looduses ära igaüks, kes nägema juhtuks. See pole aga põrmugi lihtne – vaid videviku- ja öötundidel oma urust väljuva mägra kohtamiseks ei piisa üksnes juhusest.

Mäger on levinud peaaegu terves Euraasias. Eestis on ta sagedasem lõunaosas, Hiiumaal aga puudub hoopis. Elupaiga valikul on määravaks urgude rajamist võimaldav maapinna reljeef, asugu sobiv koht lehtmetsas, segametsas, rabasaartel või mujal. Tugevate, kaevamiseks kohastunud esikäppadega varustatud mägrad rajavad kuni kümne meetri pikkuste käikude süsteeme, millel võib olla kuni mitukümmend ava. Sageli elab ühes mägralinnakus mitu pesakonda, kes asustavad seda põlvest põlve. On kindlaks tehtud et suured, mitmekorruselised ja paljude avaustega “ehitised” võivad olla alguse saanud tuhandeid aastaid tagasi!

Mägra menüü on väga mitmekesine. Ta tuhnib mullast ja kõdust usse ning tõuke, otsib maapinnal pesitsevate lindude mune ja poegi, püüab konni ja hiiri ent ei ütle ära ka tigudest ja putukatest. Mäger sööb ka seeni, marju ning rohttaimi. Hävitades hulgaliselt metsakahjureid, toovad mägrad kasu nii metsa- kui põllumajandusele.

Talveks valmistudes kogub mäger omale naha alla suured rasvavarud, suleb uru “välisuksed” lehtede ja mullaga ning heidab talveunne. Kevadel, märtsis-aprillis, sünnib mägral 2…4 poega. Nägijaiks saavad nad kuuvanuselt, kahekuuselt hakkavad juba urust välja käima. Esimese talve veedavad koos emaga.

Varem on mägra karvu kasutatud pintslite valmistamiseks ning rasva rahvameditsiinis. Praegu on mäger looduskaitse all ning tema küttimine on keelatud.

Rebane

Jahihooaeg: august – märts

Pildiotsingu rebane tulemus

Rebane on kõigile tuntud metsaelanik. Kuigi tema karva värvus on väga varieeruv, on see enamasti seljapoolt punakaspruun ja kõhupoolt valge või hall. Kehapikkus on tal 50…90 cm, saba pikkus 40…60 cm ja kaal 4…10 kg.

Rebane on levinud kogu Euraasias ja Põhja-Ameerikas. Eestis on rebane arvukas liik, kes on levinud nii mandril kui ka saartel ning isegi väikesematel laidudel.

Kõige sobivamaks elupaigaks on talle avamaastikud, mis vahelduvad metsatukkadega. Lisaks sellele võib teda leida ka soodes ja rabades, kuid mitte kunagi suurtest metsamassiividest. Rebane on põhiliselt üksikeluviisiga ja küllaltki paikne. Jahti peab rebane peamiselt videvikus, kuid võib seda teha ka päise päeva ajal. Jälitamise korral on ta erakordselt ettevaatlik ja näitab üles üllatavaid oskusi ajajate eest põgenemisel ning jälgede segamisel. Sellega on ta teenitult kavaluse ja osavuse sümbol rahvajuttudes.

Meeltest on rebasel enam arenenud haistmine ja kuulmine. Jooksuajal ja erutusseisundis laseb rebane kuuldavale katkendliku haukumise, mis kõlab nagu klähvimine.

Rebane toitub enamasti väiksematest selgroogsetest: konnadest, roomajatest, hiirtest, jänestest, lindudest, ning linnumunadest. Vähesel määral sööb putukaid, raibet ja taimi. Kodulinde näppab rebane üldiselt harvem kui arvatakse.

Jooksuaeg on rebasel veebruaris. Ühe rebasepaari poolt hõivatud territoorium on nii suur, et sellelt on võimalik hankida piisavalt toitu ja leida sobivaid paiku urgude rajamiseks. Uru kraabib rebane ise või hõivab mägra oma, kohandades seda vastavalt oma vajadustele. Urul on alati mitu sissekäiku. Pojad sünnivad enamasti aprillis ja neid on 3…10. Sündides on pojad tumepruuni pehme karvastikuga kaetud. Kahenädalaselt hakkavad nad nägema ja kuulma. Pojad iseseisvuvad neljakuuselt ja hakkavad sigima järgmisel kevadel.

Looduses on rebane küllalt tähtis pisinäriliste ja kahjurputukate arvukuse reguleerija. Ohtlik on ta mitmesuguste haiguste, nagu marutaudi ja kärntõve, levitajana.

Eestis ei kuulu rebane kaitstavate liikide hulka ning talle peetakse sageli jahti.

Kährik

Jahihooaeg: Terve aasta

Pildiotsingu kährik tulemus

Kährik on pika karmi karvaga koerlane. Ta on jässaka kehaga, lühikeste jalgadega, lühikese koonu ja sabaga rebasesuurune loom. Pea külgedel moodustab tal karvastik põskhabeme. Värvuse üldtoon on tal määrdunud-hallikaspruun. Näol on must mask nagu pesukarul.

Kähriku looduslik levila on Kagu-Aasias. Sealt on teda viidud paljudesse Ida-Euroopa piirkondadesse, kus ta on hästi kohanenud ja muutunud tavaliseks loomaks. Eestisse toodi nad 1950. a. Praegul on kährik Eestis tavaline jahiuluk.

Kährik on oma elupaiga suhtes vähenõudlik, leppides vanade rebase ja mägra urgudega või mõne kaljupraoga. Häda korral ajab asja ära ka mahalangenud puu okste alla tehtud ase. Elab ta sega- ja lehtmetsades, taimestikurikastel jõe- või järvekallastel jne. Kährik on aktiivne öösel ja videvikus. Enne talve saabumist kogub ta endale rasvavarusid. Nimelt on kährik ainus taliuinakut tegev koerlane. Taliuinaku veedavad tavaliselt isas- ja emasloom koos. Söövad nad kõike, millest jõud üle käib. Loomsele toidule lisaks tarbivad nad palju taimset toitu. Suurt kahju tekitavad nad kohati maaspesitsevate lindude pesi ja poegi süües.

Veebruaris märtsis on kährikutel jooksuaeg. Pojad sünnivad aprilli lõpul või mais. Tavaliselt on pesakonnas 6…8 kutsikat (rekordiliselt on olnud 22). Kutsikate eest hoolitsevad mõlemad vanemad. Pojad saavad nägijateks kahe nädala vanuselt. Imetatakse neid kuu aega. Noored kährikud iseseisvuvad nelja kuu vanuselt. Suguküpsus saabub aasta vanuselt. Kährikud elavad kuni 12 aasta vanuseks.

Kährik on Eestis tavaline jahiloom. Looduslikeks vaenlasteks on talle suuremad kiskjad (hunt, ilves, karu).

Mink

Jahihooaeg: Terve aasta

Pildiotsingu mink tulemus

Mink on Eestis võõrliik, kes on siia levinud naaberaladelt, kuhu teda on lahti lastud. Looduslikult on mingid levinud pea kogu Põhja-Ameerikas, kus ta puudub ainult mandri kirde- ja lõunaosas. Euroopasse on teda toodud karusloomafarmidesse ja loodusesse lahti laskmise eesmärgil. Kaasajal on ta kogu Euroopas laialt levinud ja oma leviala pidevalt laiendav liik. Ta oleks muidu igati sümpaatne, kuid tema tõttu on väljasuremise äärele langenud euroopa naarits. Seetõttu on kaasajal lubatud minke jahtida aastaringselt.

Mink on ühtlaselt tumepruuni värvi ja tömbi sabaga. Euroopa naaritsast erinevalt on tal valge ainult alalõug.

Elavad mingid vaikse vooluga ja puhta veega väiksemate jõgede ja ojade kallastel. Kaldale rajavad nad uru, mille suue avaneb reeglina vee alla. Peale ühe peamise uru on tal veel mitmeid teisi ajutisi peatumispaiku. Need võivad asuda kasvõi mahalangenud puutüve all. Mingid on üksikeluviisiga ja peamiselt öise aktiivsusega. Nad on suurepärased ujujad ja sukeldujad.

Söövad peamiselt mitmesuguseid veeloomi: kalu, konni, vähke, limuseid. Ära ei ütle aga ka lindudest ja pisiimetajatest. Toidukülluse perioodil soetab endale toiduvarusid.

Jooksuaeg on neil märtsis aprillis. Pojad sünnivad peale 40…90 päevast tiinust mais. Tavaliselt on pesakonnas 4…5 (maksimaalselt 10) poega. Pojad on sündides pimedad ja paljad. Nägema hakkavad nad umbes kuu aja vanuselt. Sel ajal lõpetavad nad ka emapiimast toitumise. Iseseisvuvad noored mingid sügisel ja juba järgmisel kevadel hakkavad nad ise sigima. Maksimaalne eluiga küündib neil 12 aastani. Mingi isasloom võib viljastada euroopa naaritsa. Sel juhul looted hukkuvad enne valmimist. Seda peetakse ka üheks peamiseks põhjuseks, miks euroopa naaritsad välja surevad.

Tuhkur

Jahihooaeg: oktoober – märts

Pildiotsingu tuhkur tulemus

Tuhkrut tunneb ära kõige paremini tema näo järgi. Talle on iseloomulik hele nägu tumeda maskiga. Ülejäänud keha on tuhkrul tumepruun. Kohati paistab alt kollane aluskarv. Tuhkur on umbes kolmekümne kuni neljakümne sentimeetri pikkune. Ta on levinud peaaegu kogu Euroopas. Eestis esineb tuhkur sagedamini Lõuna-Eestis kui Põhja- ja Lääne-Eestis. Tuhkur elutseb veekogude kalda-aladel, väikestes metsades ja ka inimasulates. Neid võib kohata talumajade juures.Tuhkruid on püütud isegi Tallinnast, Tartust ja Pärnust.

Põhiliselt tegutseb tuhkur öösiti. Ta toitub kõigist organismidest, kellest jõud üle käib. Tema ohvriks langevad hiired, rotid, kahepaiksed, roomajad jne. Seega on tuhkur kasulik, kuna ta hävitab kahjureid.

Jooksuaeg on tuhkrul märtsis või aprillis. Sel ajal jälitavad isaloomad emaseid ja isaste vahel tekivad verised võitlused. Emaloom sünnitab neli kuni kuus poega. Pojad sünnitatakse ja kasvatatakse üles varjatud kohas, näiteks hoone põranda all, puuõõnes või mõne teise looma poolt mahajäetud urus. Nägijaks muutuvad pojad ühekuuselt ja vanaloomadega hakkavad ringi liikuma kahekuuselt. Pojad peituvad nii, et neid on väga raske tabada. Hädaohu korral piserdab tuhkur vaenlase üle haisunäärmete eritisega. Hais on nii tugev, et koer lõhnab ka pärast mitmekordset pesemist. Pojad jäävad järgmise kevadeni ema juurde. Tuhkru vaenlased on rebane, röövlinnud ja koer. Inimene kütib teda väärtusliku karusnaha pärast. Ta on harilik jahiloom.

Metsnugis

Jahihooaeg: oktoober – märts

Pildiotsingu metsnugis tulemus

Metsnugis on meie metsade tavaline kiskja. Ta on pruuni värvi karvastikuga, millel kurgu all ja kaelal on kollakas kuni oranzikas laik, mis ulatub ka esikäppadeni. Keha alaosa on neil heledam kui ülapool Jalad on tumedamad. Talvel on neil tallad karvased. Metsnugis on poole meetri pikkune ja kuni pooleteise kilo raskune.

Metsnugis on levinud kogu Euroopas v.a. Skandinaavia põhjaserv ja Hispaania. Ida suunas on levinud Obi jõe taha. Eestis on laialt levinud nii mandril kui ka saartel, kokku umbes 4000 looma.

Metsnugised on üksikeluviisilised, öise aktiivsusega kiskjad. Päeva veedavad nad peamiselt kuskil puuõõnes või muus varjatud kohas magades. Ta on tihedalt metsadega seotud loom, keda lagedal võib kohata ainult saagijahil. Eelistab ta vanu risustunud okas- ja segametsi. Jahti peab ta nii puu otsas kui ka maapinnal. Edasi liigub peamiselt maapinnal, kuigi on võimeline ka puult puule hüppama. Toiduks on talle peamiselt pisiimetajad, kuid võib murda ka jäneseid, linde. Nälja korral ei ütle ära putukatest ja marjadest. Alati sööb ta hea meelega raibet.

Jooksuaeg on metsnugisel juunis juulis. Pojad sünnivad 8…10 kuu pärast. Seejuures võtab loodete areng aega ainult natukene alla kuu aja. Pojad sünnivad aprillis mais. Vastsündinud pojad on pimedad ja paljad. Silmad avanevad neil kuu aja vanuselt. Imetatakse poegi kaks kuud. Pesakond püsib koos sügiseni, misjärel noored iseseisvuvad. Suguküpsus saabub kahe aastaselt. Elavad nad reeglina umbes kümne, haruharva kuni 17 aasta vanuseks. Looduslikke vaenlasi metsnugisel ei ole. Juhuslikult võivad teda murda hunt või ilves.

Metsnugis on Eestis tavaline jahiloom.

Halljänes

Jahihooaeg: oktoober – veebruar

Pildiotsingu halljänes tulemus

Halljänes on üks kahest Eestis esinevast jäneseliigist. Ta on valgejänesest suurem ja eelistab avamaastikku (põlde ja heinamaid ning nende servi). Halljänese karvastik on pealtpoolt pruunikashall, kõhupoolt valge. Talvekarv on helehall. Valgejänesest eristavad teda veel pikemad kõrvad ja pikem pealtpolt musta värvi saba.

Halljänes toitub ainult taimedest: valdavalt kõrrelistest ja liblikõielistest. Talveperioodil kasutab toiduks ka puude ja põõsaste oksi ning koort. Ta sööb ära ka 90…95% ühe korra soolestikku läbinud toidust. See aitab omandada toidust suurema osa toitainetest.

Halljänesed sigivad 2…3 korda aastas. Esimene pesakond on reeglina seejuures väiksem kui järgnevad. Eestis on keskmiseks pesakonna suuruseks 3 poega. Tiinus kestab neil 40…44 päeva. Pojad on sündides karvadega kaetud ja nägijad. Poegi imetatakse kuu aega. Pärast seda saavad pojad iseseisvateks. Sigima hakkavad halljänesed aasta vanuselt. Eluiga on keskmiselt 6 aastat, ulatudes rekordiliselt 13 aastani.

Halljänesel on palju vaenlasi. Teda ohustavad enamus keskmisi ja suurkiskjaid ja suuremad röövlinnud. Poegadele on ohtlikud rongad ja varesed. Tugev mõju halljäneste arvukusele on ka inimesel: nii põllumajanduses kasutatavate mürkide kui ka põllutöömasinate tõttu – jänesepoegi hukkub põllutööde ajal masinatele ette jäädes.

Halljänes on tavaline jahiloom, kellele peetakse jahti koeraga.

Valgejänes

Jahihooaeg: oktoober – veebruar

Pildiotsingu valgejänes tulemus

Kes ei tunneks meie metsade ühte tavalisemat asukat – jänkut. Valgejänes on see jänes, kes oma suvise pruuni kasuka vahetab talveks valge vastu. Hästi tunneme tema ära ka alati mustade kõrvatippude järgi. Valgejänes on meie teisest haavikuisandast – halljänesest, pisut väiksem ja kergem.

Me võime teda näha jooksmas üle kogu Eesti. Elab ta metsades ja rabades. Rohkem meeldib talle okaspuude lähedus. Väjaspool Eestit elab ta terves Põhja-Euraasias. Lastesaadetest võib näha, et jänes on hästi palju jooksev loom. Tegelikult liigub valgejänes väga vähe. Ta elab üksikult ilma sõpradeta oma vaikset elu oma pisikeses metsatukas.

Toiduks on talle mitmesugused rohttaimed ja peenikesed puuoksad ning jämedamate okste ja tüvede koor. Huvitav on, et jänes sööb oma toitu kaks korda – saab rohkem toitaineid kätte. Nimelt sööb ta oma vedelad esmased väljaheited kohe uuesti sisse ja alles teisel mao ja soolte läbimisel tekivad kõvad pabulad. Valgejänese pabulad on suured ja neid on hunnikus palju vähem kui halljänesel.

Jooksuaeg on jänestel veebruarist juunini. Aasta jooksul võib neil olla kaks või kolm pesakonda – igaühes 1…6 poega. Kuu ajaga saavad noored jänkujussid iseseisvateks. Pojad sünnivad noorel valgejänesel juba järgmisel kevadel. Tavaliselt ei ela jänesed looduses kauem kui 3…4 aastat, aga mõnikord võivad nad saada isegi 13 aasta vanuseks. Vaenlasteks on neile röövloomad (hunt, ilves, rebane, nugis), suured röövlinnud ja ka varesed. Inimene ei tohiks kahjustada nende ilusate loomade elupaiku, sest muidu võivad jänkud kaduda.

Ondatra

Jahihooaeg: oktoober – veebruar

Pildiotsingu ondatra tulemus

Ondatra on poolveelise eluviisiga, taimestikurikastel veekogudel elav näriline. Ta on hea ujuja ja sukelduja. Tal on vähearenenud ujulestadega tugevad taga- ja nõrgad esijäsemed. Ujumist soodustab tal veel külgedelt lapik saba.

Ondatra looduslik kodumaa on Põhja-Ameerikas, kaasajal on inimene teda viinud peaaegu kõikjale. Eestisse on teda kahel korral toodud: 1947. ja 1952. aastal. Siin on ta hästi kohanenud ja kujunenud kaasajal tähtsaks jahiulukiks.

Ondatrad on rangelt oma territooriumidel elavad loomad. Ühel territooriumil elab üks ondatrapaar. Territooriumil on neil kaldasse uuristatud urg või taimedest valmistatud kuhilpesa ning mitu toitelava. Toitelavad kujunevad nende meelissöögikohtadesse kuhjuvatest toidujäätmetest. Toituvad nad peamiselt veetaimedest: pilliroost, kõrkjaist, vesikuppudest jne.

Neil on tavaliselt kaks kuni kolm pesakonda aastas, milledes on keskmiselt kuus kuni seitse poega. Pojad on alguses pimedad, saades nägijateks alles kümne päeva vanuselt. Imetatakse kuu aega, mille järel nad iseseisvuvad. Kevadel sündinud pojad võivad esimest korda sigida juba sama aasta sügisel. Sigivad ainult territooriumi omavad loomad. Tavaliselt elavad nad kahe, harva kuni viie aasta vanuseks.

Vaenlasi on ondatratel palju: saarmad, rebased, röövlinnud inimene jt. Inimene kütib ondatraid väärtusliku karusnaha pärast.

Hallhani

Pildiotsingu hallhani tulemus
Jahihooaeg: august – november

Hallhani on meie kõige kopsakam haneline, täiskasvanud lind kaalub 3…4.5 kilo ning suuruselt koduhanele palju alla ei jää. Nagu nimi ütleb, on tegu põhivärvuselt halli linnuga. Pea ja kael on tal pruunikashallid, tiivad ja selg helehall ning keha alapool rinnast alates valge. Nokk on hallhanel kollakas-lihakarva, jalad roosakad.

Hallhane elupaigaks on suured roostikud ja randniidud, sügisesel läbirändel aga peatuvad sageli tohutute parvedena põldudel, aasadel ja muudel sarnastel lagedatel aladel. Hallhaned toituvad eranditult taimedest.

Üksikud hallhaned pesitsevad soodes ja rabades, enamik aga eelistab meresaari. Pesapaigaks valib hallhani tiheda roostiku servaala, kuhu kuhjab pesaks kõrge hunniku kuivanud roovarsi. Pesas on aprilli teisel poolel 2…17, tavaliselt aga 3…6 valget karedakoorelist muna. Pojad kooruvad mai esimesel poolel. Pesitsusajal on vanalinnud häirimise suhtes väga hellad ja seetõttu ei tohiks neid sel perioodil mingil viisil segada. Elu on looduses karm ja mahajäetud kaitsetust pojast saab harilikult kajakate pidusöök.

Kui pojad on võimelised vanalindudele järgnema, lahkub hanepere oma pesapaigast. Pojad on pidevalt vanemate valvsa pilgu all ja sel perioodil hukkub neid võrreldes pesitsusajaga tunduvalt vähem. Poegade sirgudes tehakse üha pikemaid retki avamerele, mille väikeste laidude ümbruses veedavad ka sulgimisaja. Sel ajal puudub lindudel lennuvõime, seepärast nad eelistavadki kaugeid avamere laide, seal kas on vähe või pole üldse nende looduslikke vaenlasi. Pojad lennuvõimestuvad juuli lõpuks. Hallhanede saabumine ja lahkumine on seotud jäälagunemise ja -tekkega merel.

Hallhani on väärtuslik jahilind, keda tema sügisesel läbirändel ka intensiivselt kütitakse. Muul ajal, eriti aga pesitsusajal neid küttida ei tohi.

Kormoran

Pildiotsingu tulemus
Jahihooaeg: august – november

Kormoran on suur kõvera nokatipuga lind. Sulestik on tal tume, aga nii peal kui külgedel leidub ka valgeid laike. See hane suurune lind võib kaaluda umbes kolm kilo. Kormoran on hea ujuja ja lendaja ning ülihea sukelduja, kuid käimine on vaevarikas. Viimane omapära on talle isegi sama nime andnud, mis järvekaurilgi on – kakerdaja. Kuna ta on kalatoiduline, siis on ta arvestatav konkurent kaluritele. Kuid temast on ka inimestele kasu olnud. Nii on ka kormorani liha söödud, ehkki see on tuim ja vajab pikaajalist keetmist. Veelgi huvitavam on fakt, et hiina kalurid on õpetanud kormorani kalu paati tooma. Et ta seda alla ei neelaks, on kaela ümber pandud metallrõngas.

Eestis kohtab pesitsevat kormorani merelaidudel ja seda viimastel aastatel järjest sagedamini. Tõenäolisemalt võib seda rahvasuus karbasena tuntud lindu näha aga tema läbirändel sügisel ja kevadel. Maailmas on kormorani levila väga lai ulatudes Põhja-Euraasiast Lõuna-Aafrika ja Austraaliani, osa linde on kodu leidnud ka Põhja-Ameerikas.

Oma pesapaikadesse saabuvad nad paaridena, mis moodustuvad ilmselt kogu eluks. Meelispaikades pesitsevad nad suurte kolooniatena koos. Koos ehitavad emas- ja isaslind suure pesa. Selle kõrgus on kuni meeter. Pesa asukohaks valitakse võimalusel puuoks, aga kui seda pole, siis tuleb leppida lamandunud roostikuga, kaljunukkidega või isegi tasase maapinnaga. Koos toimub ka hilisem munade haudumine. Munad on tihti paksu vanemate väljaheidete kihiga kaetud. Tavaliselt on kormoranil viis poega, kes on algul täiesti abitud. Koorudes paljad ja pimedad pojad hülgavad seitsme nädala pärast pesa ning veel veidi rohkem kui kuu möödudes on valmis iseseisvat elu alustama.

Looduskaitse alla ei kuulu.

Metskurvits

Pildiotsingu metskurvits tulemus
Jahihooaeg: august – november

Metskurvits ehk rahvasuus enamasti lihtsalt nepi nime all tuntud lind on väikese pardi suurune enamasti niiskel maapinnal tegutsev lind. Linnu põhivärvuseks on pruun. Kogu linnu keha on tihedalt tumedamate pruunide vöötidega kirjatud. Nepi keha ülapool on alapoolest tumedam ja seal ei ole see vöödilisus nii silmapaistev kui alapoolel. Linnu keha alapool on hallikaspruuni kuni helepruuni värvusega ja sellel on peal umbes poolesentimeetrise vahega tumedad ristivöödid. See loob metskurvitsast pildi nagu madrusesärgis veidi melanhoolsest professorist. Metskurvitsa tiivad on pealtpoolt pruunid, alt heledamad. Kurvitsa nägu on hall, seda ilustavad kaks triipu kummalgi pool pea külgedel. Üks joon algab nokast ja lõpeb silmaga, teine kulgeb esimesega paralleelselt silmast allpool. Metskurvitsa kollakaspruun nokk on küllaltki pikk, sama värvi jalad aga suhteliselt lühikesed; tagumine varvas on taandarenenud.

Metskurvits eelistab hõredaid metsi, kus peab kindlasti olema ka veekogusid, lompe, kraave, samuti ka lagendikke või laiu metsasihte. Lind vajab veekogude olemasolu eelkõige toitumiseks, langevad ju tema saagiks eelkõige pehmes mullas või mudas elavad putukad, vastsed ja ussid. Saaki püüab nepp veekogude kallastel vaikselt ringi liikudes ning ettevaatamatuid selgrootuid oma pika nokaga tabades. Kui sellist saaki napib, hakkab lind oma muda nokaga läbi sõeluma või siis songima, vastavalt muda paksusele.

Metskurvits on meie jahimeeste üks lemmikuid. See tuleneb eelkõige sellest, et kurvitsajaht on üks põnevamaid ning oskust nõudvamaid linnujahte üldse. Tõuseb ju kurvits lendu talle iseloomuliku vurinaga ning tema tabamine poleks tegelikult eriline probleem (metskurvits lendab teiste kurvitsalistega võrreldes küllaltki aeglaselt), kui see toimuks veidigi soodsamal pinnasel. Juba üksi kurvitsa lenduajamine on tükk tööd, tabamine aga… Head jahimehed lasevad kümne lasuga 5 lindu ja see teeb kurvitsajahist tõelise spordiala. Jahihooajal (20. augustist 31. oktoobrini) lastakse kuni 5000 lindu. Looduskaitse alla ta ei kuulu.

Kaelustuvi

Pildiotsingu kaelustuvi tulemus
Jahihooaeg: august – oktoober

Kaelustuvi ehk meigas on hakist suurem meie kõige suurem tuviline. Vanalinnu kehavärvuseks on põhiliselt hall, tiivad pealt pruunid, alt helehallid või valkjad. Tiibade ülapoolel on keskosal heledatest küünarkattesulgedest moodustunud valge laik. Selle ja külgkaelal asuva heleda kolmnurga (ning muidugi suuruse) järgi on teda teistest tuvilistest kerge eristada. Meika puguala ja rind on veinipunase varjundiga, kaelal lisaks eelmainitud laigule ka veel metalliläikeline piirkond. Linnu pea ja sabasulgede viimane kolmandik on tumehalli värvusega. Nokk on kaelustuvil otsast kollane, vahanaha piirkonnast aga punane. Linnu jalad on karmiinpunased. Noorlind näeb välja umbes nagu vanalind, aga ta on pisut väiksem ja heledad piirkonnad kaelal ning metalliläikeline piirkond ei ole välja arenenud või alles hakkab õrnalt tekkima. Noorlinnu nokk ja jalad on pruunid. Kaelustuvi lend on kiire ja jõuline, lennu algul puutuvad kiirel stardil tiibade hoosuled selja kohal kokku, mistõttu start on plagisev.

Kaelustuvi pesitseb suvel kaks korda, ent kuna kurna hävimise korral esineb ka järelkurni, võib noorlinde näha praktiliselt kogu suve jooksul. Pesa ehitab kaelustuvi enamasti kuusele maast 15 või enama meetri kõrgusele. Pesa paikneb puutüve lahedal ja seda kahel põhjusel: esiteks on tuvi pesa üsna habras, mistõttu kaugemal okstel ta lihtsalt raputataks laiali ning teiseks on tuvi selleks liialt maitsva lihaga, et ükski röövlind tema suhtes ükskõikseks jääks. Tüve lähedal on pesa raskem märgata. Tuvide toit on enamasti taimne, mis aga ei tähenda sugugi seda, et lind maas liikuva rasvase tõugu üles korjamata jätaks.

Kaelustuvi on jahilind, keda kütitakse alates augusti algusest kuni oktoobri lõpuni. Tuvijaht nõuab, nagu tikutajajahtki, väga kiiret reaktsiooni ning täpset kätt ja see on ka üheks põhjuseks, miks tuvijaht väga populaarne ei ole; ühe tuvi “omahind” tuleb teinekord vägagi soolane. Samas aga on tuviliha väga maitsev ning seda vaeva väärt.

Kaelustuvi ei kuulu looduskaitse alla.

Jahifaasan

Pildiotsingu jahifaasan tulemus
Jahihooaeg: oktoober – veebruar

Faasan on suurepärane jahiuluk, temale võib Eestis pidada nii otsi-, varitsus- kui ka hiilimisjahti, aga ka jahti jahikoeraga

Laanepüü

Pildiotsingu laanepüü tulemus
Jahihooaeg: 20. august – november

Laanepüü on hakisuurune jässaka keha ja suhteliselt väikese peaga kanaline. Sulestiku ülapool on laanepüül pruun, kõhupool valgete, mustade ja roosakate vöötlaikudega. Kuklas moodustub mõningatest sulgedest väike tutt. Isaslinnul on kurgualune must ja silmade kohal on tal eredalt värvunud triip. Keha küljed on nii emas- kui isaslinnul roostepruunid. Kogu keha alapool on isasel valge, samuti on seda ka jalad.

Emaslinnu sulestik pole nii kirev, kurgualune on tal valkjas ja alapoole sulestik on roostja värvusega. Laanepüü nokk on must ja varbad pruunid. Laanepüü lendab üsna madalalt ja tema lendu tunneb ära iseloomuliku omapärase vurina järgi. Laanepüü kaalub umbes 400 grammi.

Laanepüü on levinud Euraasia metsa- ja metsastepivööndis ning mägimetsades. Eestis on laanepüü mandril ühtlaselt levinud lind. Lääne-Eesti saartel on teada vaid üksikud leiupaigad. Laanepüü on meie kõige tavalisem kanaline. Laanepüü eelistab niiskeid aluspuisturikkaid kuuse-segametsi. Kuuski eelistab ta suhteliselt sooja mikrokliima ja heade varjevõimaluste tõttu. Marjade valmimisel laanepüü elupaik laieneb tunduvalt ja siis võib teda kohata väga erinevates metsatüüpides.

Laanepüüde paarid moodustuvad kas kevadel või sügisel, paarid jäävad kokku ka haudeperioodil. Nende pesa on tavaliselt vaid väike lohk põõsa või puu all ja see on puulehtede ja rohuga vooderdatud. Laanepüü muneb aprilli keskpaigast kuni mai keskpaigani ja mune on tema pesas 6…15. Umbes kolme nädala pärast kooruvad munadest pojad, kes on pesahülgajad, nagu teistelgi kanalistel. Pojad arenevad väga kiiresti ja on juba kolme nädala vanuselt võimelised lendama. Septembris pesakond laguneb.

Laanepüü toitub marjadest, seemnetest ja selgrootutest loomadest. Talvel sööb ta lehtpuude pungi. Arvukust mõjutab kõige enam karm talv, pärast sellise talve üleelamist kurna suurus väheneb oluliselt.

Kuulub looduskaitse alla.

Vee- ja soolinnud

Jahihooaeg: 20. august – november

Lindude jaht toimub vastavalt Eesti Vabariigi jahiseadusega.

Nurmkana

Pildiotsingu nurmkana tulemus
Jahihooaeg: september – oktoober

Nurmkana ehk põldpüü on nälga näinud kodukana suurusega kanaline. Sulestik on peamiselt pruun, rind on hall ja saba roostepruun. Emalind sarnaneb isalinnuga, kuid tema kõhualune kastanpruun laik on tunduvalt väiksem isalinnu omast. Nokk on neil tume ja jalad hallid. Nurmkana kaalub keskmiselt 400 grammi.

Põldpüü on levinud Euroopas taigavööndi keskosa ja Vahemere vahel, Lääne-Siberis ja Väike-Aasias. Algselt oli ta metsa- ja metsastepiasukas, kuid nüüdseks on ta asunud elama ka lagedamatele aladele. Eestis on nurmkana levinud kõikjal peale Hiiumaa ja Vormsi.

Nurmkana tegutseb maapinnal. Toitu otsib ta kodukana kombel siblides. Põhilise toidu moodustavad umbrohtude seemned, mahavarisenud teravili, rohttaimede rohelised osad, samuti juured, marjad, lülijalgsed ja teod. Pojad söövad algul vaid loomset toitu.

Põldpüü tavalisteks elupaikadeks on põllud ja niidud, samuti ka kultuurmaastiku lähedusse jäävad metsasihid, metsalagendikud ja ka aiad. Nurmkana muneb aprilli lõpul või mais. Kurnas on 10…26 ühevärvilist hallikas-, pruunikas- või rohekaskollast muna. Pesa paikneb tihedas rohus mõne puu või põõsa varjus ja see on lihtsalt üks suurem kuhi kuiva rohtu. Pojad kooruvad mõne nädala pärast ja on pesahülgajad. Sügisel kogunevad salkadesse, mis kevadel paaride moodustumisega laguneb.

Põldpüüde arvukus oleneb talvedest; karmide talvede järel kannatab kurna suurus ja talvel hukkub ka palju linde. Pehmed lumised talved mõjuvad olulise arvukuse tõstjana.

Nurmkana on jahilind, kes looduskaitse alla ei kuulu.

Kodutuvi

Pildiotsingu kodutuvi tulemus
Jahihooaeg: juuli – märts

Kaljutuvi ehk kodutuvi on meile kõigile tuttav linnatänavatel ning jõekallastel tegutsev lind. Lind on umbes hakisuurune ja tänu inimese lahkele kaasabile sageli ka küllalt kopsakas, nii et sageli meenutab tema kehaehitus küll rohkem vutti kui tuvi.

Kodutuvi on värvuselt põhiliselt hallikas, tema keha ülapool on küllalt ühtlaselt hall, päranipuala valge. Tuvi tiivad on pealtpoolt hallid, altpoolt sageli heledad. Küünarhoosuled on tumeda tipuga ja seetõttu on see osa tiivast mustatriibuline. Ka tema tiibade tipmised hoosuled on tumedad. Linnu saba on hall ja otsast tume ning lennu ajal hoiab ta seda tavaliselt lehvikuna laiali. Kodutuvi keha alapool on jalgadest alates tahapoole helehall, puguala ja rind aga on sageli lihaka läikega tumehallid. Linnu kael on eest hall, külgedel aga on sellel allpool punakalt, ülalpool rohekalt metalselt läikivate sulgedega kaetud ala. Tuvi pea on tumehall ja silmas allapoole on selle külgedel õrn roosakas läige. Tuvi nokk on tumehall ja ka vahanahk pole enam nii hele, kui teistel tuvidel, see on samuti hall. Linnu silmad on tumepunased. Jalad helepunased.

Kodutuvi eelistab elupaigana inimasulaid, vanu mahajäetud (aga ka töötavaid) tootmishooneid, eelistades viljasalvi muudele toitumispiirkondadele. Tänu inimkaaslevale eluviisile on tal ka teised toitumisharjumused. Kui metsikud tuvid toituvad üldiselt valdavalt taimsest toidust, siis kodutuvid on juba enamuses kohastunud inimese pillava elulaadiga, toitudes peamiselt toidujäätmetest või siis nendest toidupaladest. mida inimesed meelega neile pakuvad. See kohastumus võimaldab neil ka talve üle elada. Talveks kogunevad kodutuvid linnadesse ja suurematesse asulatesse, kus siis toitutaksegi just nimelt inimese elukondlikest jääkidest.

Tuvid ei karda inimest ning sageli otsivad ise nendega kontakti. Samas aga ei tohiks ettevaatust unustada, on ju kodutuvid paljude haiguste edasikandjad ning aeglaselt lähenevat tuvi tuleks pigem vältida.

Looduskaitse alla kodutuvi ei kuulu.

Hallvares

Seotud kujutis
Jahihooaeg: juuli – märts

Vares on hästi äratuntav oma kahevärvilise sulestiku järgi: pea, kael, tiivad, saba, nokk ja jalad on mustad, ülejäänud sulestik aga hall. Vareseid võib kohata nii linnas kui maal, kus nad asustavad nii kultuur- kui loodusmaastikke. Nad võivad pesitseda igasugustes metsades, välja arvatud väga suures ja paksus laanes, mida vares väldib. Samal ajal võib teda kohata peaaegu puudeta saartel ning üksikutel puudel keset avamaastikku.

Vares on lind, kes sööb peaaegu kõike, alates selgrootutest nagu mardikalised, sihktiivalised ja limused ja lõpetades linnupoegade ja -munadega. Sinna vahele mahuvad ka närilised, konnad, kalad ja taimeseemned. Inimasulates elutsedes sorib vares tihti ka prügikastides. Toidujäätmed on talveperioodil, kui loomakesi on vähe liikvel, tihti menüüs esikohal.

Kaaslase otsimine algab märtsi lõpus ning pesa ehitatakse valmis aprilli alguseks. Üldjuhul ehitab vares oma pesa kõrgele puu otsa. Pesa on valmistatud väljastpoolt jämedatest okstest, ääristatud peenemate raagude kihiga. Seest on see paksult vooderdatud pehmema materjaliga: rohujuurte, karvade ja sulgedega. Kui kõrget puud pole käepärast, nagu laidudel tihti juhtub, lepib ta ka põõsa või lihtsalt kivihunnikuga.Sageli võidakse pesitseda ka möödunud aastal kasutusel olnud pesas, mis nüüd ainult veidike parandamist nõuab.

Aprilli keskpaigaks muneb emaslind pessa 4…6 muna. Haudumine kestab 17…20 päeva. Pojad on alguses väikesed ja abitud ning esimestel päevadel kannab pessa toitu ainult isaslind, kuid juba mõne päeva pärast tassivad neile toitu mõlemad vanemad.

Varesepojad õpivad ise lendama umbes viienädalaselt. Pärast pesast lahkumist jäävad nad veel mõneks ajaks pesakaupa kokku. Suurem osa meie varestest lahkuvad talveks, kuid palju on ka neid, kes siia jäävad. Esimesed rändavad talveks Lätisse, Leedusse ja Põhja-Saksamaale ning sügisränne toimub oktoobris. Kevadel saabuvad varesed märtsi teisel poolel.

Hävitades kahjurputukaid ja -närilisi, toob vares inimesele kasu. Ent linnupesade rüüstamisega, munade ja linnupoegade söömisega teeb ta paiguti mõningat kahju. Samuti on ta kasulik mõnedele kakulistele ja kullilistele, kes ise pesi ei ehita ja tema vanu pesi kasutavad. Looduskaitse alla ei kuulu.

Künnivares

Seotud kujutis
Jahihooaeg: august – märts

Künnivares on umbes hallvarese suurune, kuid saledam ning sirgema ja peenema nokaga. Künnivarese sulestik on must. Ta on täielik kultuurmaastiku lind, pesitsedes kolooniatena põldudevahelistes puistutes, parkides ja kalmistutel. Tihti võib teda kohata ka linnades ja asulates.

Kevadel saabub künnivares vara – esimeste lumevabade laikude ilmudes – seega juba aprilli algul. Pärast saabumist ei hakka nad kohe pesitsema, vaid hulguvad veel mõnda aega ringi. Pesa ehitab künnivares igasuguste puude otsa, enamasti küllaltki kõrgele ja sageli päris ladvatipu lähedale. Tihedasti asustatud haudeterritooriumil võib ühe puu võras olla mõnikord kuni 20 pesa. Pesamaterjalina kasutavad linnud kuivi raage, sageli aga ka otse puudelt murtud tooreid oksi. Pesa vooderdatakse kuiva rohukuluga. Pesa kasutavad künnivaresed mitu aastat järjest ja seda parandatakse igal kevadel.

Pesas olevad munad on rohelise tausta ja pruunide laikudega. Pruune laike on rohkem muna jämedamas otsas. Mune haub emaslind üksi ja ta alustab haudumist juba peale esimese muna munemist. Künnivarese pojad kooruvad paljastena. Emaslind ei lahku peaaegu kuni poolteist nädalat üldse pesalt. Sel ajal toob poegadele toitu ainult isaslind. Pojad on seega pesahoidjad ja lahkuvad pesast umbes ühe kuu vanustena.

Pärast poegade lennuvõimestumist toidavad vanalinnud neid veel mõnda aega. Hiljem koonduvad linnud suurtesse parvedesse, lahkuvad pesitsuspiirkonnast ning uitavad ringi mööda põlde ja niite, enamasti koos hakkidega.

Künnivares toitub mitmesugustest putukatest ja nende vastsetest, hiirelaadsetest närilistest ning tera- ja juurviljast. Sealhulgas kasutab ta toiduks ka mitmesuguseid kahjulikke loomi. Selle kõrval teeb künnivares ka mõningat kahju, kiskudes üles kevadel külvatud tera- ja aedvilja seemneid. Ent tervikuna võttes ületab kasu tema poolt tehtava kahju ja seetõttu tuleb künnivarest pidada kasulikuks linnuliigiks. Looduskaitse alla ta ei kuulu.

Hallrästas

Pildiotsingu hallräästas tulemus
Jahihooaeg: august – märts

Hallrästas on meie üks tavalisemaid aedades elavaid rästaid. Tema sulestiku kohta kehtib hästi rahvapärane nimi “kirjurästas”, sest tal on mitmetes eri toonides piirkondi: pea ja päranipuala on hallid, selg pruun, pugu kollakas, kaenla alt aga valge. Seejuures muster tal praktiliselt puudub.

Hallrästas on see rästas, kelle iga liikumist saadab lausa kiuslikult segav kärisev hääl. Ta on väga seltsinguline lind, aga seda jubedam on lugu, kui keegi üritab hallrästa pesale ligidale pääseda. Nimelt siis võivad appi tulla ka ohvri naabrid. Hallrästad võivad nii korraldada rünnaku ka inimesele: algul pikeerivad ja raplevad, siis aga kuhjavad ründaja üle väljaheidete koormaga. Nii hoiavad paljud linnud, kes muidu agarad teiste munade sööjad on, hallrästa pesadest alati kaugele.

Hallrästas pesitseb üldiselt kõikvõimalikes puistutes, aga viimasel aja rändab neid üha rohkem linnadesse, kus leitakse sobivad pesapaigad parkides, kalmistutel ja ka lihtsalt teede ääres. Hallrästas on koloonialiselt pesitsev lind, sagedamini on koos 10…30 paari, vahel aga veelgi rohkem. Tihti võib näha ka seda, et kaks või kolm paari on leidnud pesale sobiva koha ühel puul.

Pesa ehitatakse nii okas- kui ka lehtpuudele 0…20 meetri kõrgusele, kas tüve ja mõne jämeda oksa vahele või siis rõhtsale oksale tüvest hoopis eemale. Pesa on suur ja raske, selle ehitamisel kasutatakse eelmise aasta kuivanud kõrsi, lehti, oksaraage ja ka sõnnikut ning mulda. Eriti raskeks teeb selle aga savist koosnev tugevdav vooderdus.

Aprilli lõpul või mai alguses muneb hallrästas 4…7 muna, millede haudumine vältab 12 päeva. Sama pika aja veedavad ka koorunud pojad pesas. Kui pojad aga pesa maha jätavad, siis ei saa nad veel kohe iseseisvateks vaid peavad kaua vanemate tiiva all õppima, enne kui need teise kurnaga tegelema hakkavad.

Sügisel toituvad hallrästad peamiselt marjadest, olles suurimad marjasöödikud inimese aias, kuid kevadise ja suvise putukate ning umbrohuseemnete söömisega toovad nad aiale igal juhul rohkem kasu kui marjade söömisega kahju.

Novembris rändavad hallrästad Lõuna-Euroopasse, et kevadel märtsis taas tagasi pöörduda.

Hallrästas ei kuulu looduskaitse alla.

Tahaksid minna jahile?

Võta ühendust ning paneme koos paika plaani ja viime sind parimatesse paikadesse!

Võta ühendust!